Aafrika elektrifitseerimine on puhta energia ajastu üks suurimaid väljakutseid ja võimalusi. Süsinikuvaba majanduse ülesehitamiseks peab Aafrika jätma vahele etapi, mille riigi majandusareng peab läbima. Praegu puudub Aafrika mandril 600 miljonil inimesel endiselt juurdepääs energiale. Kuid selle asemel, et otsida odavaid ja rikkalikke fossiilkütuste ressursse majandusarengu käivitamiseks, nagu teised riigid on ajalooliselt teinud, seisavad Aafrika juhid silmitsi vajaliku ja peaaegu enneolematu sammuga, milleks on tipptasemel roheliste tehnoloogiate otsene vahelejätmine.
See ei ole lihtne. Aafrika seisab silmitsi keeruka energiakolmikuga: energianõudluse kasvades peavad nad tagama, et energiavarustus on piisav, taskukohane ja jätkusuutlik. See on raske, kuna kontinendi rahvaarv kasvab jätkuvalt ja nõudluse rahuldamine mis tahes energiatootmise abil, olgu see siis puhas või muu, osutub väljakutseks. Prognoosid näitavad, et aastaks 2050 elab veerand maailma elanikkonnast Sahara-taguses Aafrikas. Rahvastiku kasv koos jätkuva industrialiseerimisega tähendab, et Aafrika energianõudlus kasvab järgmise kümnendi jooksul eeldatavasti kolmandiku võrra. See nõuab 2065. aastaks elektritootmisvõimsuse 10-kordset suurendamist.
Mandri külluslikud päikese-, tuule-, hüdro- ja geotermilised ressursid ning tohutu ja kasvav nõudlus muudavad selle suurepäraseks asukohaks investoritele, kes soovivad investeerida alusinvesteeringusse, mis on kindlasti suur kiiresti arenev turg. Välisinvestorid on sattunud Aafrika energiasektorisse, püüdes saavutada mõjuvõimu selle väga tulusa tööstuse algfaasis.